Mis mäng see on?

Seiklusmäng “Mees, kes teadis ussisõnu” asub kaardimängude ja lauamängude hämaral piirialadel. Mängus on 25 maastikukaarti, millest mängu käigus moodustub ohtudest ja väljakutsetest kubisev mänguväljak, 5 salapäraste ruunidega kaetud puutäringut, 5 kaabudega nuppu ja 39 mahlaselt illustreeritud mängukaarti raamatust tuttavate sõprade ja vaenlastega. Mäng sobib 2-5 mängijale vanuses 9-99 eluaastat.

Mängu autor Asko Künnap:

Olen alati armastanud rollimänge ja rollimängu sugemetega seiklusmänge, olgu need siis kaardi-, laua- või maastikumängud. Kahjuks ühendab neid kõiki üks viga: nad võtavad kohutavalt palju aega. Nõnda saigi koos pere ja sõpradega umber köögilaua maha istutud, et katsetada, kuidas õnnestuks kokku seada toimiv seiklusmäng, mida tahaks ja jaksaks ühe õhtuga ka mitu tiiru mängida. Ja raske on ette kujutada mahlasemat põldu ühe mängu süžee idanemiseks kui Kivirähki ussisõnade raamat.

Ussisõnade reeglid on lihtsad ja illustreeritud. Mäng saab selgeks paari esimese käiguga ning kestab kõigest umbes tunni jagu. Kaartidest kokku pandav mänguplats saab iga uue mänguga eelmisest erinev ja iga seiklus kordumatu! Karta on, et pärast esimest tormilist mängu alustatakse kohe ka järgmist ja veel karmimat. Peksa saavad võrdselt kõik pimeda ebausu vormid– olgu see siis kohalik juhmakus või tule ja mõõga abil imporditud kolmainsuse kultus. Võidab, nagu loota ongi, ikka ja alati vaid mõistus. Ja kui hästi läheb, siis koos mõistusega ka sina!

Andrus Kivirähk:

Me läksime sõtta. See oli isevärki sõjaretk, sest meil polnud vähimatki lootust võita. Lõppude lõpuks oli meid ju vaid kaks – terve laia maailma vastu. Olime nagu kaks lehetäid, kes võivad küll üksikuid lehti õgida, aga kellel pole siiski mingit võimalust langetada tervet puud. Me liikusime lahingust lahingusse ja meil polnud paika, kuhu pärast edukat löömingut tagasi pöörduda, et seal puhata ning kojujäänutele kuulutada – me võitsime!

Kui mujal maailmas järgnes kiviajale pronksiaeg ja sellele omakorda pärast ohjeldamatut söepõletamist ka kauaoodatud rauaaeg, siis Eestis on asjad käinud lihtsamalt: aegade algusest kuni tänase päevani valitseb Maavalda pikk ja pilkane puu-aeg. Sestap on ka selle seiklusmängu karbis puust nupud ja puust täringud. Millel harjumuspäraste mummude asemel hoopis salakavalamad märgid. Ja täring on kõige tähtsam asi siin maailmas. Kui ei usu, küsi oma mürgihammastega vana-vanaisalt!

Andrus Kivirähk:

Siis ma sisisesin – ja hobused hakkasid lõhkuma. Kaks rüütlit kukkusid kohe sadulast, teised suutsid siiski hobuse selga jääda, kuid see oli nende õnnetus, sest sedasi oli vanaisal hoopis lihtsam kirvega nende päid raiuda. Ta tuli tuhisedes ja ulgudes otsekui see iidne lind, kelle pilti ma olin näinud inimahvide koopas.